Estónsky
“Mõistan, et sinu teed mööda mina edasi ei saa, kuid sinu lugu aitaks mul leida õpetust, mis igas sündmuses peidus ja inspireeriks mind jõudma sama kõrgele vaimsele tasemele, kus oled sina.”
Elatanud naine vaatas mind pikalt, lausudes lõpuks: “Hea küll! Ehk oleks see hea, kui räägin teile kogemustest, mis tasahilju avasid mu silmad elu sisemistele seadustele ja mitmekülgsetest seostest, mis põimivad kokku erinevate inimeste saatusi. Räägin sulle ja mõnele teistele, kelle silmad on elu seesmistele saladustele avatud, nendest kogemustest, mis aitasid mul leida seda, mida inimesed kutsuvad valgustumiseks. Räägin teile kuidas kogesin
pühitsemist!”
Nii sündis lugu Elisabeth Haichist, naisest, kes elas kahekümnenda sajandi Euroopas. Alates varasest lapsepõlvest saadab teda valus igatsus ja aimdus millegi väga tuttavliku järele, mida ta on alati teadnud-tundnud ja omaks pidanud, aga mis siis jälle tema haardeulatusest haihtub. Seesama vaigistamatu igatsus juhib teda avastama nähtamatut maailma. Talle meenuvad kirkad mälestused oma elust iidses Egiptuses ja oma õpetajalt, ülempreester Ptahhotepit, kuuldud õpetused kõrgemate seaduspärasuste kohta, mis igal sammul meie kõigi elu ja saatust mõjutavad. Õpetused ja harjutused aitavad tal saada ühendust oma kõrgema minaga – igavese tegelikkusega tema sees. Seesama kõrgem tegelikkus räägib igaühega meist just tema enda seesmise veendumuse kaudu. “Peame ilmutama kuulekust meid elustava kõrgema mina ees,” ütleb Ptahhotep “ja olema teadlikud sellest, et kõik ilus ja hea kuulub talle. Inimese maine isik on vaid töövahend selle kõrgema väljendamiseks. Eneseusaldus on usaldus oma südames selle kõrgema suhtes.”
Kõik see, mis juhtub siin, maa peal, on vaimsel tasandil ootavate põhjuste muutumine tagajärgedeks. Meiega toimuv on vaid väljakutse läbida pühitsemiseelsed katsed, mida meie elusündmused endast kujutavad. Pinged, mille oleme salvestanud iseendasse pikkade aegade jooksul läbi oma mõtete, sõnade ja tegude, põhjustavadki meie saatuse, meie tuleviku. Selles ulatuses, milles saame teadlikuks neist piiravaist pingetest ja need ületame, vabastame me oma teadvuse, samastudes tõelise jumaliku osaga endas. See ongi pühitsemine.
Ostes raamatu, annetad 1 euro lapsendamiskeskusele Oma Pere (www.omapere.ee)
Fakte autori kohta
Elisabeth Haich (20. märts 1897 – 31. juuli 1994) sündis Ungari pealinnas Budapestis, kõrgemasse keskklassi kuuluva neljalapselise perekonna teise lapsena. Juba varases lapsepõlves avaldusid tema anded klaverimängija, kunstniku ja skulptorina. Tema skulptuure võib leida eksponeerituna erinevatel Ungari väljakutel. 1939. aastal alustas Elisabeth koos
Selvarajan Yesudianiga joogateemaliste loengute pidamist. Teise maailmasõja lõpus olid nad sunnitud Ungarist lahkuma ja seadma end sisse Šveitsis, kus Elisabeth viibis oma elupäevade lõpuni. Koos Yesudianiga asutasid nad Euroopa vanima ja suurima joogakooli. 1953. aastal kirjutas Elisabeth Haich oma suurima edu saavutanud raamatu “Pühitsemine”, mida on tõlgitud
seitsmeteistkümnesse keelde ja müüdud maailmas miljoneid eksemplare. Tema sulest on ilmunud ka mitmeid teisi raamatuid.
